Hilinen selle teema ülestähenduse osas.
Arvan, et ma ikkagi ei tea, mis on tõeline vaesus. Kõik on ju suhteline!
Vahel on küll see rahakott tühi aga, et pole peavarju või süüa - no ei, seda pole juhtunud.
Tunnen inimest, kes aasta või vähem tagasi käis südant puistamas, et elu on läbi - sai koondamisteate.
Aga kuu tagasi sõitis ta uue autoga ;)) Arvan, et tal on nüüd piinlik mind oma autoga sõidutada ;))
Millegipärast tunnen, et vaimne vaesus on hullem. Ja see ähvardab suurt hulka või enamust inimkonnast.
Ahh, võtame tagasihoidlikumalt - osa meist, eestlastest. Ahh, et nii pessimistlik - kuulen kriginaid.
Aga vaadake enda ümber lahtiste silmadega, kuulake, kuidas ja millest inimesed räägivad, mida loevad,
kui loevad veel. Enamus vaatab värvilisi pilte ju ... Mõtlemisest ei tasu rääkidagi.
Kuulen tänitamist - sellist Eestit te ju tahtsite!!
Jahh, aga mitte sellist ülisuurt kihistust nii väikese riigi puhul. Et neid praeguseid vanu inimesi selliste väikeste pensionidega alandatakse. Kui ka minu ema oleks laevaga Saksamaale läinud, kes oleks Tartu lagunenud müüridest ja prahist puhastanud! Ja muidugi mitte tema üksi ...
Ja nii püüan mina inimesi panna mõtlema raamatute kaudu. See on raske, pea võimatu, sest laiskus on loomuomane ja kõik halb hakkab kuidagi kergelt külge ...
No comments:
Post a Comment